Pullerits: Vastus ettepanekule, et teeksin Moabi rattaseiklustest saatesarja
Lähtudes minu intervjuust Vahur Kersnaga ja meenutades Kersna kuulsaid rännusaateid tegid mõned siinse eelmise sissekande järel ettepaneku, et võiksin ka oma rattaseiklustest Ameerika Metsikus Läänes teha telesarja. See mõte ei ole mulle võõras.
Aga mõtleme nüüd kainelt ja rahulikult, kas see oleks teostatav. Õigemini, kas on mõtet selle nimel punnitada?
Telesaate tegemiseks on vaja professionaalset meeskonda. Isegi Teet Margna ja Kristjan Jõekalda ei tee oma saateid kahekesi. Aga kui ma võtan ette näiteks sellise pöörase raja, nagu Moab Rim, siis kes oleks suuteline seal midagi salvestama? Näete ju isegi, et koguni sellisele maastikule mõeldud bagid jäävad seal jänni ja lähevad peaaegu ümber. (Vt foto ülal paremal.) Rattaga üles sõita suudaks sealt võib-olla ainult profid, kusjuures ei usu, et isegi Tanel Kangert ja Rein Taaramäe seda jalga korduvalt maha panemata suudaks. (Samas ei usu, et nad viitsiks mingit telesaadet teha.)Kusjuures video ei näita sugugi raja (fotol vasakul) kogu hullust. Kõige hullemates kohtades ei ole sul aega video tegemisega mässata, sest seal pead vaatama, kuidas ise terveks ja ellu jääda.Lühidalt: kes operaatoreist – sest kaameramehe tähtsus on määrav – oleks võimeline sellistel radadel kaasa sõitma? Nagu näete, isegi džiibiga pole see ilma eriettevalmistuse või põhjaliku kogemuseta võimalik.
Edasi: telesaate tegemine tähendab ikkagi tervet päeva tööd. Sa pead juba hommikul ärgates mõtlema, mida filmid ja kuidas filmid, sest keegi ei taha näha – viidates taas Kersna intervjuule –suvalist eksprompt lämisemist ja lällamist, mida suunamudijad ja juutuuberid pakuvad tonnide kaupa. Teles peab olema korralik kvaliteet, sh läbimõeldud süžee. Selle peab keegi kinni maksma. Oma rahakotiga küll ei lähe ma küll kellelegi sisu tootma. Oma rahakott on selleks, et lubada endale kogu lõbu enda tahtmise järgi (kaardil ülal paremal), väljundile mõtlemata.
Lähme siit ka edasi: seda muret mul pole, et ei suudaks kaadritagust teksti täita, sest mul on Metsiku Lääne kohta mitte ainult Eesti ja Baltimaade suurim, vaid tõenäoliselt kogu Euroopa üks suuremaid raamatukogusid ning kõik need raamatud on mul ka läbi loetud (fotol ülal vasakul). Kuid sellest jääb väheks. Sest mida vaatajad tahavad näha? Nad tahavad näha suhteid ja draamat. Selleks on vaja reisikaaslast või veel parem – kaaslasi. Kes oleks valmis tulema? Kes oleks neist tulijaist valmis ehk suutelised seda kõike kaasa tegema? Ja nad ei saa olla mingid suvalised tüübid. Nad peavad olema teatud karakteristikutega, et tekitaksid kaasaelamist ja looksid vajadusel pingelist dünaamikat. Näiteks oleks vaja kedagi, kes utsitab pidevalt tarbetuid riske võtma (ja võtab ka ning satub Moabi haiglasse (fotol ülal paremal) hulgimurdudega); kedagi, kes kardab ja võitleb seetõttu päevaplaanidele vastu (ning jäetakse seetõttu kivide vahele maha, et vaata ise, kuidas hakkama saad); kedagi, kes võtab enda kanda lolluste korraldamise (ja saab kätt kaljuprakku toppides lõgismaolt salvata). Nagu intelligentsemad vaatajad ehk aru on saanud, siis reisil on kohast ja reisil nähtust isegi tähtsam reisiseltskonna omavahelise läbisaamise valud.Nagu nüüd eriti taibukad inimesed mõistavad, võtab seiklussaadete materjali kokkusaamine vähemalt kolm, kui mitte neli nädalat. Selle ajaga tekivad lisaks kaamera ees etendatud vastuoludele vähegi suuremas seltskonnas ka pärisvastuolud. Kõik ei ole sellised reisikaaslased nagu Jaanus Laidvee (fotol ülal paremal), kellega tosin aastat tagasi kolme nädala jooksul kordagi nugadele ei läinud, sest tema on lihtsalt selline inimene, keda tema enda väitel on peaaegu võimatu närvi ajada. Ja pealegi oli meil enne reisi sõlmitud kokkulepe, et teeme nii, nagu mina ütlen.Mis juhul siis Moabi rattaseiklustest saate saaks? Sel juhul, kui on keegi, kes seda seiklust rahastab. Ma ei räägi kasumi teenimisest, räägin kulude katmisest. Teiseks, kui on salvestustehnoloogiliselt ja rattasõidusuutlikkuselt võimekas kaaskond. Ja kolmandaks, kui saab kokku seltskonna, kus tekib inimlikult huvipakkuv suhete dünaamika. Ülejäänu eest muretsen juba ise.
Aga kes täidab kolm esimest, ent see-eest peamist tingimust?
*
Reportaaži saab muidugi ka lähemalt, näiteks piirilt Venemaaga Luhamaal.
Foto 2: Bagi Moab Rimi raskeimal lõigul, Z-turnil. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 3: Vaade Moab Rimi matka- ja rattarajale Behind the Rocksi piirkonnas. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 4: Priit Pulleritsu läbitud Moab Rimi rada: algus Colorado jõe äärest, siis Behind the Rocksi piirkonnas läbi Peidetud oru ning lõpuks Moabi linna kaudu algusse tagasi. Kuvatõmmis Priit Pulleritsu Strava kaardilt
Foto 5: Priit Pullerits uurimas 2012. aasta kevadel Fins & Thingsi maasturirajal teejuhiseid. Taamal La Sali mäed. Foto autor: Jaanus Laidvee
Foto 6: Moabi haigla. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 7: Jaanus Laidvee pressimas 2012. aasta kevadel üles astangust Moab Rimi rajal. Taamal voolamas Colorado jõgi. Foto autor: Priit Pullerits
Foto 8: Priit Pullerits Millardi kanjoni taustal Canyonlandi rahvuspargi Maze'i piirkonnas 2012. aasta kevadel. Foto autor: Jaanus Laidvee